Uudised

Järgnev lugu on tõlgitud eesti keelde. Loo autor on Stolitsa ajakirjanik Ella Agranovskaja. 

Originaalartikkel asub siin: https://bit.ly/2FTBu2H

Päästeameti poolt läbi viidav kampaania "Varu enne maru" on ühiskonnas tekitanud vastuolulisi reaktsioone. Hirmu tekitamise asemel on kampaania eesmärgiks inimeste teadlikuse tõstmine kriisivarude olulisuse teemal ja anda juhised varude loomiseks’’, selgitas Stolitsale Sisekaitseakadeemia päästekolledži nõunik Nikita Groznov.

Ella: Mulle tundub, et isegi need inimesed, kes antud teema üle ironiseerivalt naljatlevad, kardavad alateadlikult võimalikku kriisiolukorda. Kuivõrd on need hirmud õigustatud?

Nikita: Ma arvan, et see pole rahutus ega hirm, vaid pigem reaktsioon infopuudusele. Kui inimene kuuleb, et on vaja osta tatart, tikke, vett ja nii edasi, tekib tal paratamatult küsimus mille jaoks? Hirm ja murelikkus on erinevad tunded. Muide, see pole käesoleva, eelmise või üle-eelmise aasta kampaania - see on globaalsete trendide järgimine. Täna on paljud riigid jõudmas arusaamisele: kui juhtub midagi ulatuslikku, siis on tõenäoliselt võimatu kõiki korraga aidata - riik vajab aega prioriteetide hindamiseks ning edasiste plaanide koostamiseks.

Ella: Millist kriisi peetakse silmas?

Nikita: Kriisid võivad olla erinevad. Keegi ei oodanud COVID 19 levikut ja polnud selleks valmistunud, seetõttu polnud pandeemia alguses ka üldist tegutsemisjuhist. Võime küll spekuleerida mis juhtub maailmas edasi, kuid täie kindlusega ei oska seda öelda mitte keegi. Võib tulla hetk, mil meil kõigil on vaja mõnda aega iseseisvalt toime tulla.

Ella: Mis on võimalikud ohud?

Nikita: Rõhutan, et ma ei väljenda Päästeameti, ega Sisekaitseakadeemia arvamust, vaid oma isiklikku subjektiivset arvamust. Suuremahulised kriisid jagunevad kahte põhitüüpi: inimeste poolt loodud või põhjustatud ja looduskatastroofid, mis inimesest ei sõltu. Pole enam saladus, et jääliustikud sulavad ja kliima on muutumises. Hoolimata sellest, kas usume kliimasoojenemisse või mitte, on meil võimalus lähtuda faktidest.

Ella: Faktid näitavad, et oktoobri keskmine temperatuurinorm Eestis on 6,6 kraadi ja tegelik temperatuur on meil 13,4 ehk normist kõrvalekalle on +6,8. Temperatuurirekord! 5. oktoobril soojenes õhk mitmes kohas lausa 20 kraadini ja kõrgemalegi!

Nikita: Kahjuks ei tea me mida see kaasa toob ja kuidas see meid tulevikus mõjutab. Saame ainult eeldada ja prognoosida.

Ella: Räägime pisut kriisivarudest. Päästeameti hinnangul peaks igas peres olema seitsme päeva toiduvaru, kaasa arvatud 3 liitrit vett iga inimese kohta üheks päevaks. Kampaania "Varu enne maru" raames viies linnas - Tallinnas, Tartus, Narvas, Viljandis, Haapsalus. Loomulikult ei kasutanud kõik seda võimalust ära. Mida inimestele täpsemalt seletati?

Nikita: Kolleegid näitasid, milline võiks välja näha kriisivarude kasti sisu. Meil on selle kohta abstraktne ettekujutus. Teeme katse: kutsume tuppa mitu inimest ja palume neil kaheksa korda A4-leht kokku voltida - neil kõigil tuleb erinev figuur. Kui me räägime kriisivarudest, siis on inimesi, kes kujutavad ette, et see on kinni keevitatud pliikast millele ei tohiks mingil juhul läheneda. Teisalt on jällegi inimesi, kes tunnevad, et kaks pakki makarone on piisav. Kampaania käigus tutvustati millest kast koosnema peaks. Kasti sisu erineb loomulikult sõltuvalt kriisiolukorra tüübist.

Ella: Mis peaks kriisivarude hulka kuuluma, et inimene end lühiajaliselt kaitstuna tunneks?

Nikita: Mängime selle jaoks läbi oma hommiku. Ärkame - esiteks on vaja seepi ja tualettpaberit, tahaksin uskuda, et kõik kasutavad neid asju ja neid on igas kodus (varuga). Seejärel paneme harjumuspäraselt veekeetja tööle või teeme kohvi. Kujutage ette, et majas pole elektrit – toidu tegemise alternatiiviks oleks väike matkapõleti ja gaasiballoon, mille saab osta igast matkatarvete poest. Muidugi on üks olulisemaid ja vajaminevaid asju vesi. Tuleks arvestada, et vee varumine on veidi keerulisem. Väga oluline on loomulikult ka elekter. Asi pole isegi selles, et elektrit on vaja küpsetamiseks või valguseks, vaid selles, et meil on tohutu infovajadus. Usun, et elekter on praegusel ajal üks inimese põhivajadustest. Kui ma ei tea mis väljaspool minu kodu toimub, siis ma ei tunne end ka mugavalt. Seetõttu on vaja akupanka ja patareisid. Suuremahulise katastroofi korral saab infot üleriigilistelt televisiooni- ja raadiokanalitelt, mis edastavad iga tunni tagant riigilt teavet toimuva kohta. Selleks tarbeks on vaja väikest raadiot akutoitel. Loomulikult tuleb kasuks ka väike taskulamp. Tervisemurede korral on vaja ka ravimivarusid. Siin loetelus ei ole nimetatud midagi üleloomulikku või kallist.

Ella: Kas küünlad kuuluvad kriisivarudesse?

Nikita: Küünaldega on lugu keerulisem. Vanem põlvkond on harjunud, et kui valgusega midagi juhtub, on vaja küünlaid. Kõige vähem soovime, et kriisi ajal süttiks midagi põlema ja puhkeks tulekahju. Seetõttu lõpetasime küünalde soovitamise. Aga tikud peaksid ikka olemas olema.

Ella: Ilmselt vanema põlvkonna inimesed suhtuvad kriisiolukordadesse süsteemsemalt ja ettevaatlikumalt võrreldes noortega?

Nikita: Minu kogemus näitab, et see on vanusest täiesti sõltumatu. Muidugi on vanem põlvkond tundnud raskeid aegu ja kurbi kogemusi. Minu lahkunud vanaemal olid väga suured varud. Ma ütleksin, et kolmetoalise korteri jaoks olid tema varud isegi liiga suured, kuid arvestades tema minevikku on see arusaadav. Kui mõtleme lähiajaloo peale, siis on viimased 20 aastat olnud väga rahulikud. Hirmul on üks omapärane omadus – see kipub ununema. Tänapäeval on küsimus selles, kui teadlik on inimene ning kuivõrd on ta huvitatud maailmas toimuvast ja kas ta usub sellesse, et temaga võib midagi juhtuda. Paljude eakate inimeste jaoks põhjustab selline teave vastureaktsiooni: miks te sellest räägite, ümberringi on niigi palju negatiivsust jms. Ning on ka noori inimesi, kelle suvila kelder on täidetud konservidega ja vibudega – olen selliseid inimesei isiklikult kohanud. See ei sõltu vanusest, vaid sellest kuidas kuidas inimene maailma ja oma kohta selles tunnetab. Kõik sõltub suhtumisest probleemi.

Ella: Kokkuvõtlikult on elu hirmus.

Nikita: Ei, elus ei ole absoluutselt midagi hirmsat. Jällegi algab kõik suhtumisest. Kui hirm ja paanika sind haarab,  avaldab see sulle suurt survet. Mõelge lihtsalt sellele, milliseid toidu-, vee-, energia- ja hügieenitoodete varusid peate kriisivarude kasti panema juhul, kui peate mõnda aega hakkama saama ise. Pealegi saab seda varu kasutada igapäevaelus: mul on see olemas, seda hoitakse tavalistes köögikappides ja kui ma olen liiga laisk, et peale tööd endale kõhutäis valmistada, võtan sealt paki makarone ja konservi ning hiljem täiendan varusid. See pole mingi kinni löödud kast turvakoodiga, vaid tavalised asjad, mis meie kodus tihtipeale olemas on. Kuid kriisivarud on üks osa, teine ​​oluline osa on psühholoogiline valmisolek. Kriisiks valmistumist tuleb võtta kui elu tavapärast osa.